Suurem osa meist on üles kasvanud teadmisega, et need karedad ning tihtipeale kollast värvi paberilõigud, mida ehitajad ja siseviimistlejad kasutavad, kannavad liivapaberi nimetust. Tegelikult, nagu heal lapsel ikka, on sellel mitu nime, nagu lihvpaber, lihvvõrk, lihvketas, fiiberlihvketas ja nii edasi. Kuigi osad neist ei meenuta üldse paberit, siis funktsioonilt liigituvad nad samasse gruppi – nende eesmärk on teha asju siledamaks. Liivapaberit (kasutame seda nimetust siin ja edaspidi üldistavalt) ning selle nii-öelda lähisugulasi saab kasutada nii käsitsi lihvimiseks kui ka mootoriga seadmete kasutamisel. Kuid liivapaberi puhul kehtivad teatavad fundamentaalsed aspektid, mida peaks teadma. Vaatleme neid.
Kuidas liivapaber toimib?
Eelkõige on liivapaberi tööpõhimõte järgmine: see lõikab läbi kiud materjali pinnal. Mida rohkem on vaja maha lihvida, seda intensiivsem see tegevus olema peab. Tuleb meeles pidada, et väiksema karedusega paber jätab pinnale vaod sisse, samas tihedama karedusega tarvik sobib peenemateks töödeks ning siledama lõpptulemuse saavutamiseks. Tähtis on jälgida, et üleminek väiksema tihedusega paberilt suurema tihedusega paberile oleks sujuv, sest muidu venib töö pikaks.
Karedus ja selle tihedus
Kuigi lihvimistarvikuid ühendab eelkõige üks kasutusala, siis neil on veel üks esmane aspekt, mida kõigi juhul tuleb jälgida ning see on karedus ehk lihvosakeste tükiarv ruuttolli kohta. Tänapäeva liivapaberil ei ole tihtipeale enam mingit seost ei liiva ega paberiga. Moodsad tarvikud koosnevad enamjaolt riidest või paberist alusest, mis on kokku valatud erinevate lihvimisomadustega osakestega, nagu ränikarbiid või alumiiniumoksiid. Kuid millest siis lähtuda, kui valida lihvimistarviku karedust?
Ilmselgelt tuleb teha endale selgeks, millist tööd teostada on tarvis. Mida siledamat pinda vaja, seda tihedama terakattega tarvikut vaja läheb. Tihedus võib väga suuresti varieeruda, näiteks vahemikust 60 kuni 60 000. Kui sul on vajadus lihtsalt vanadelt aialippidelt värv maha saada, siis sobiks selleks pigem võimalikult väikese tihedusega karedus, nagu 60–80.
Sealjuures enne, kui võõpad aialipid värske värviga üle, võiks puidu üle lihvida ligikaudu 100–150 karedusega lihvimistarvikuga. See teeb pinna konkreetsemalt siledaks, kuid samas jätab ka teatava väikese tekstuuri, mille külge on värvil lihtsam haakuda ning püsima jääda. Kõnealune karedustihedus (100–150) on selline keskpärane omadus – sellise karedusega liivapaberit võiks hoida iga projekti juures käepärast.
Tavakasutuses olevatest lihvimistarvikutest nimetatakse juba 320 tihedust ülipeeneks. Sellega saab näiteks erinevaid kõvasid tasapindu siledaks lihvida. Samuti sobib see ka puidust köögitarvikute lihvimiseks. Karedus, mis jääb 60–320 vahemikku on omane kõige-kõige tavapärasemas kasutuses olevatele lihvimistarvikutele. Siinkohal võime teha juba ka suure hüppe kareduseni, mida saab markeerida numbriga 60 000. Sellega saab luua näiteks üliteravaid nuge, aga samuti kasutatakse sellist karedust kalliskivide ning ehete lihvimiseks.
Käsitsi lihvimine vs akulihvmasinad
Nagu paljude ehitusvaldkonnas kasutatavate seadmete puhul on erinevatest asjadest nii kondimootoril toimiv variant kui ka akumootorijõul töötav seade. Ka lihvimistööde puhul on tähtis vahet teha, millal ühte või teist kasutada. Teatud olukordades on parem kasutada lihvimistarvikuid, mis võimaldavad käsitööd. Näiteks mõni delikaatsem projekt. Kui oled restaureerimas mööblieset, siis oleks seda sobiv teha liivapaberiga. Kui lähened sellele aga näiteks mõne akulihvmasinaga, siis võid kogemata lihvida puidu sisse vao või lihtsalt tõmbad kõik pahtli maha. Mida täpsemat ja delikaatsemat tööd teha, seda parem valik on kondimootor. Kuid eks iga projekt nõuab personaalset lähenemist ning lõpp-otsus tuleb teha ikkagi kõiki nüansse arvesse võttes. Akulihvmasinate hingeelusse me siinkohal hetkel rohkem ei süvene, sest see on laiem teema.
Igal juhul – vaata Tööriistamaailma lihvimistarvikute valikut ning edu lihvimisprojektides!
